Kreeka

L-l on lasteaed läbi ja mul umbes kolm postitust ootamas. No pole seda aega et end kokku võtta, aga samas tahan kindlasti Kreekast kirjutada enne, kui detailid ununema hakkavad. Seetõttu jagan pilte eraldi postituses.

Lühidalt: tegime esimese neljakesi perereisi (kus abiväge kaasas polnud), kus veetsime neli päeva Ateena vanalinna lähedal Airbnb korteris ja siis lendasime nädalaks Rhodose saarele, kus olime jällegi Airbnb aia ja basseiniga majas. Saime sealt juba review ka enda kohta ja nad ütlesid, et jätsime väga puhta ja kena maja maha ning nad võõrustaksid meid hea meelega tulevikus veel. Jee 😀

Igatahes juba eelmine aasta oli mul kindel plaan, et tahan minna kuskile, kus ma varem pole käinud. M-il on selles osas raskem, et tema on peaaegu igal pool Euroopas käinud ja avastamisrõõmu on vähem, aga kuidagi juhtus, et Kreekas on ta vaid Kreeta saarel käinud ja nii ta nõusse jäigi. Kreekal on väga palju saari, mõned peosaared, mõned puhas kuurort, Rhodose valisin selle järgi, et see pidi olema lopsaka looduse ja rohkete varemetega koht. Ja suht oli ka, kuigi varemed olid tihti lihtsalt aukus seinad mäe otsas ilma lisainfota. No vaade ilusale Egeuse merele oli vähemalt neid väärt 😀

Lennud olid meil planeeritud Riia-Kiiev ühel päeval, siis Kiiev-Ateena teisel päeval. Ateenast Rhodosele lendas tund aega ning Rhodoselt läks otselend Riiga. Kiievis ööbimine tuli selle tulemusena, et nende kohalik lennufirma jõudis piletite ostmisest kuni reisi alguseni 2x oma lende tühistada, siis valisin teadlikult selle, et saame ööbida. Kuigi tundub, et jubedalt sahkerdamist võis olla, siis mulle meeldis, et saime aega hakkida ja lapsed transpordi vahel puhata. Esimesele päevale koos Kiievisse lennuga jäi ju 3,5h autosõitu Riiga, nii et Kiievisse jõudes olime kõik parajalt soodad ja tervitasime 80-eurist lennujaama sviiti hea meelega. Maidani väljak jääb oma õiget aega ootama.

Reis algas siis nii, et võtsime ette sõidu suunaga Tartu-Riia ja jätsime auto 12 päevaks Riia lennujaama kaugeimasse parklasse, mis läks maksma umbes 40 eurot. Kiievisse lendasime 1,5h ehk ei midagi hullu. Olime juba valmis igast asjadeks, aga L pidas ennast ülitublilt üleval, kuna oli autos saanud umbes pool tundi “lõunaund” magada. Sama tubli oli ta Ateenasse lennul, mis toimus suht kohe pärast hommikusööki ja kestis 2,5h. On ikka vahet küll, mis kellale lend sättida!

Väikse H-ga oli aga vastupidi kui kuu aega tagasi Hispaanias käies. Ta on nüüd nii palju teadlikum maailmast ja kõikidest lendudest magas vaid viimasel 3,5h pikkusel Rhodos-Riia lennul umbes pool tundi. Nii et nuttu oli ka ikka omajagu. Ateenasse lennul istus meie ees mingi uue generatsiooni neiu,kes iga H lalina peale demonstratiivselt hüppas. Mõtlesin omaette, et seni, kuni ta küpsiselöga oma juustest ei korja või kõrvad kriisetest ei valuta, siis pole ta ikka midagi näinud. Mina kahjuks olen 😀

Ateenas pidime metrooga 50 minutit oma Kerameikose linnaosa korterisse sõitma. Soovitan seda linnaosa väga, sest esiteks on lennujaamaga sinna otseühendus ja teiseks on see üsna turistivaba, samas keskusele väga lähedal ja tõesti iga nurga peal on mõni huvitav baar või toidukoht. Testisime neist päris mitut ja saime alati väga hea kogemuse. Kreeka söögid on ikka.. nii head.

Üks levinumaid kiirtoite – souvlaki, mida serveeritakse saia, tzatziki ja friikartulitega.

Nelja päeva sisse mahtus poolkohustuslik Akropolise külastus, kuvu läksime täitsa jalgsi. Järgmisel päeval vaatasime parlamendihoone ees presidendi vahtkonnavahetust, sõime National Gardenis kilpkonni vahtides saiakesi ja viimasel päeval proovisime arheoloogiamuuseumit külastada, aga tõsi ta on… L oma 3,5 aastaga on ikka veel liiga väike, et seal üle kahe tunni jalutada. Ja tegevust oleks seal pooleks päevaks vähemalt.

Ateena akropolis

Kuna meie lapsed on varajased ärkajad, siis enamus tegevusteks olime juba kell 9 väljas ja see oli hea, kuna polnud veel nii palav ja turistihordid olid väiksemad. Kuskil kl 12 läksid turistihordid lahti ja siis olime nagu üldse teises maailmas, mis oli meile alati väga harjumatu.

Akropolise otsa meid käruga ei lubatud, aga tasuta laenutati meile lapsekandja – M võttis H nagu seljakotiga selga ja see oli nii mugav lahendus, et kaalume endalegi sellise koti ostmist.

Päevad jagunesid meil nii, et 12-14ni avastasime uusi kohti, siis kodune lõunauni ja õhtul käisime enamasti kodu lähedal söömas. L nautis seiklusi täiel rinnal. Iga päev küsis ta, et mida me täna teeme. Üsna tublilt suutis ta ka jalgsi kõndida, kuigi tassimist oli omajagu.

Kreekas lastega on väga lihtne, kuna nad on megaaaaaa lastesõbralikud. Nagu megalt. Metroos pandi mind või lapsi alati istuma, tänaval tassiti käru kitsastest kohtadest läbi ja nii metroos kui ka muuseumides olid lapsed tasuta. Ja ma isegi ei tea, mitut korda H-d jalast sakutati või L-le paid tehti.. Ikka paljud möödujad püüdsid nende tähelepanu ja kiitsid nende nunnudust.

Rhodosel oli meil terveks ajaks võetud rendiauto Toyota Yaris, mis koos laste turvavarustuse ja täieliku kindlustusega (F. D. W.) läks maksma 200 eurot nädal, hiljem ostsime veel ca 50 euri eest paagitäie kütust. Kõlab kallilt, aga Rhodos on parim ikka seigeldes, mitte kuurordis istudes, kuigi ka see võimalus on seal olemas. Olime saare läänerannikul, mis oli turistide poolest juhuslikult vaiksem, aga korra sõitsime ka idarannikule ja kaks korda pealinna, kus mõlemas oli hotell hotelli küljes kinni. Asukohavalikuga seega vedas.

Ka Rhodost avastasime üsna aeglaselt, et laste unegraafikus püsida. Lõunaund autosõidule sättida oli raske, sest Rhodos on nii väike, et poole tunniga jõuab enamikesse kohtadesse 😀

Esimesel hommikul käisime muistses Kamiroses, mis oli ennekristuseaegne linnavarem. Välja oli kaevatud palju vundamente, vaated merele olid ilusad, põõsastes siristasid tsikaadi, kividel peitsid end sisalikud ehk tõeline väikelaste seiklusidüll. Õpetasin L-le, miks puud ajavad vaiku ja kuidas tsikaadid kestuvad. L-l on peal tohutu lugudefaas ehk talle meeldib kuulda lugusid ja nii ma rääkisin talle umbes seitse korda jutti, kuidas vaik nagu inimesel veri puukoore pinnale tuleb ja kahjustust kaitseb jne. Ükskord rääkisin sama palju, kuidas diplodookus kive sõi, et terveid taimelehti oma kõhus seedimise hõlbustamiseks purustada. Nagu ajakirjaniku tunne on, kõike peab teadma 😀

Me ise jõudsime Kamirose muistsesse linna (sissepääs täiskasvanutele 6€) umbes pool üheksa ja lisaks meile oli seal veel kaks inimest ringi kõndimas. Kui kl 11 paiku lõpetasime, hakkas parkla täituma ja uued inimesed ilmselt nii turistivabu pilte ei saanud.

Rhodosel käisime kord päevas ujumas kas enda madalas plunge-pool‘is või meres, mis mõlemad olid soojad nagu vannivesi. Mitte kunagi pole Vahemeri juulis nii soe olnud nagu Egeuse meri juunis. Vist aitas ikka kaasa, et tegu pole avamerega. Kord päevas käisime ka väljas söömas, ülejäänud aja tegime süüa omaenda köögis. Rhodos on selles mõttes armas, et enamik kohti (vähemalt läänerannikul) on pererestoranid ja kui tellid kohalikku Kreeka salatit või dolmasid, siis tegi selle kreeka vanaema täpselt samamoodi nagu on ta seda oma perelt õppinud ja teeb oma perele. Toidud olid ikka nii head…

L jaoks oli üks kõrghetk Rhodes Towni pealinna külastamine, kuna vanalinnas olid seal suletute kõhtude ja kärbitud tiibadega hiiglaslikud papagoid. Talle nii meeldivad papagoid, aga neist oli seal tohutult kahju. Ka meile meeldis pealinn, kuna seal on hiiglaslik keskaegne linnamüür ja kaitsekindlus säilinud ja kui meie oleme oma Tallinna vanalinna üle uhke, siis seal on selline asi 10x paremini näha.

Teine L kõrghetk oli Lindose akropolist eesliga alla sõitmine ja ta reaalselt see 15-20 minutit istuski üksi eesli seljas, karjus “Nõõ-nõõ!” ja armastas elu. Kuigi guugeldades väga paljud inimesed kahtlevad, kas nendel eeslitel on hea olla, siis mulle tundus, et pigem ikka on. Neil on seal suur aedik, kus vahepeal vabalt joosta saab, teekond pole pikk ja nad on ikkagi tööloomad, kes on aretatud tohutult vastupidavaks ja tavalisi põllutöid tehes on nende päevane koormus ilmselt tohutult suurem. Minu silme all eeslitalitaja polnud eeslitega kordagi vägivaldne, nende ajamiseks ta isegi tegi ise eesli häält ja tundus, et eeslid said üsna hästi aru, mida neilt tahetakse. Vähemalt seda ma enda südametunnistuse jaoks väidan 😀 Tegelikult saab Rhodosel ka eeslimatka teha, kui pikemalt ette planeerida ja see oleks meie eelisvariant olnud, kui me oleksime teadnud, et L-le selline asi meeldib.

Ja kolmas L kõrghetk oli viimasel päeval nähtud Rhodose akvaarium, mis oli küll ülipisike, aga seal oli touch pool, kus võis oma käega katsuda teokarpe, ühte vähilist, meripura ja kui väga “vedas”, siis mingit lestalist kala. Samuti olid akvaariumis näha raid, üks väiksem hai ja kaheksajalg, kõik liigid leitavad Egeuse merest Rhodose ümbert. See koht oli veel eriline, et ta polnud niivõrd turismimagnet kui uurimiskeskus, kuhu on aegade jooksul toodud nii vigastatud hülgeid kui ka puuduva loivaga merikilpkonn, kes mõlemad pärast ravi tagasi vetesse suunati.

Rhodose üks pärleid on veel Attavyrose mägi, mis on Rhodose kõrgeim tipp oma 1215 meetriga ja nähtav pea saare igast otsast, seal on otsas observatoorium ja Zeusi templi varemed. Guugeldades näeb, et sinna on võimalik minna nii jalgsi kui ka autoga ja kuna meil on lapsed, siis mõtlesime, et miks mitte seekord natuke lebomalt lasta ja autoga seda mäge avastama minna. Umbes 8 km enne tee lõppu, mida näitas Google Maps, põrutasime oma Yarise põhja natuke, asfalt lõppes ja jäi selline kahtlane kruusatee. Kuna meie kindlustuses oli kirjas, et sõitmine kohtades, kus tegelikult teed ei ole, pole kaetud, siis me polnud kindel, kas meie väike mootor meid sinna üles veab. Raske südamega pöördusime tagasi ja nautisime poole mäe vaateid. Ka need olid lagedusega harjunud eestlase jaoks ilusad.

Attavyrose nõlval

Niimoodi seigeldes läks aeg kiiresti, kojulennul L ei maganud, aga lennukis oli ootamatult palju temavanuseid lapsi. Kui 2h olime õhus olnud ja ennast higiseks tegelenud, leidsid lapsed üksteist ja viimase tunni nad jooksid mööda vahekäiku ringi, igal oma pehme kaisuloom seltsiks kaasas. Vanemana ma mõtlen, et 1) päris tore, et see võimalus tuli ja samas ka 2) päris ükskõik, kas me kedagi häirisime. Kindlasti jonni oleks raskem taluda, samas lõbutsevad lapsed on veel paljude jaoks tabu. Ütlema ei tulnud keegi midagi.

Riias oli raske. olime 40 minutit sõitnud Rhodose lennujaama, 3,5h lennanud Riiga ja siis ootas veel 3,5h sõitu koju. Kui alguses arvasin, et ei hakka M vanemate juurde minema, mis sealt siis veel pool h koju sõita on, siis lõpus tundus juba iga kilomeeter piin ja nii me sinna ööseks jäimegi.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kuigi meie elutempo oli aeglasem kui kahekesi reisides, külastasime vähem kohti, meil olid lühemad päevad, siis tegelikult oli meile seda ikka väga vaja. Meid poputati hästi. Ja kas ma juba rääkisin toitudest? Igaljuhul sõrmed juba sügelevad järgmise aasta reisi otsima.